veebruaril täitus Vandersellide rühm elevuse ja rõõmsa saginaga, sest külla tulid need, kes alles eelmisel õppeaastal siin iga päev mängisid ja end kooliks ette valmistasid – meie endised lasteaialapsed, nüüd juba päris ehtsad koolilapsed. Kohale tulid peaaegu kõik lapsed koos vanematega, ja kui nad poleks juba peaaegu sama pikad kui õpetajad, siis oleks olnud tunne nagu polekski siin vahepeal midagi muutunud. Vestlusringis uurisime, kuidas koolis läheb ja kumb siis ikkagi parem on, kas lasteaed või kool. Vastus tuli kiiresti ja üsna üksmeelselt: „lasteaed!“ Lapsed muljetasid oma uutest sõpradest ja toredatest huviringidest, aga tunnistasid ka, et kõige rohkem igatsevad nad ei midagi muud kui lõunaund ja lasteaiatoitu. Nagu me neile omal ajal ütlesime: „Nautige, kuni saate!“ Muidugi ei piirdunud õhtu ainult jutustamisega. Suurim elevus tekkis siis, kui mängisime laste lemmikut hiirelõksu. Jalamadin ja kilked täitsid kogu rühma, täpselt nagu vanadel headel aegadel. Nagu ikka, lendas aeg armutult ja koju minna ei tahtnud eriti keegi. Oli hea taas kohtuda ja näha, et kuigi koolitee on alanud, jääb lasteaed alatiseks südamesse.
Meistermummidel möödusid jaanuari- ja veebruarikuu aktiivselt tegutsedes. Käisime uisutamas, ronimisseinal ronimas, valmistasime jääskulptuure, rühmas toimus üritus „100 päeva koolilaps“, tähistasime sõbrapäeva, küpsetasime leiba ja Eestimaa sünnipäeva puhul esitasime näidendi „Eesti Vabariigi sünnipäevapidu“. Meid käisid vaatamas maja lapsed ja lapsevanemad.
Terevisioon tegi üleskutse saata jääskulptuuridest pilte…..nii õigel ajal. Meil Kannikeses just valmisid kõikidel rühmadel muinasjututeemalised skulptuurid. Ja nüüd oleme veel kuulsamad!!!
Taibude veebruar möödus rõõmsalt ja tegusalt. Sõbrapäeva tähistasime magusalt – küpsetasime koos šokolaadiküpsiseid ning lõpetasime päeva mõnusa diskoga, kus tantsujalg sai korralikult sooja. Vastlapäeva puhul korraldasime Taibude vastlapäeva olümpia, kuhu olid oodatud nii lapsed kui ka lapsevanemad. Sai proovile panna osavuse ja koostöö: mõõtu võtsime liulaskmises, kelguvedamises ning hernekoti viskamises. Õhtupoolik oli väga meeleolukas ja sportlik ning lõppes piduliku autasustamisega. Aitäh kõigile osalejatele – koos oli tõeliselt vahva!
Keelesaksad korraldasid lasteaia sõpradele vahva sõbrapäevapeo, kutsudes nad koos endaga lustima. Üheskoos sai rõõmsalt laulda, mängida ja tantsida. Avatud oli ka sõbrapäeva postkast, mille kaudu oli võimalik saata vahvaid kaarte oma Kannikese sõpradele. Õnnelikud olid nii saajad kui ka kaartide saatjad ise. Pidu lõppes kõigi laste jaoks ühe mõnusa magusa üllatusega! Keelesaksad tänavad kõiki oma sõpru selle meeleoluka sõbrapäeva tralli eest!
Nii tore, et sellel külmal kuul on selline päev – Sõbrapäev! Pillikratid arutlesid sõprusest ja sõpradest, hoolimisest ja märkamisest. Meisterdasid ja maiustasid, tantsisid ja mängisid koos oma kõige kallimate sõpradega. Väikestel sõpradel on suured sõbrad – täname hommikupudru moosi eest Robi ema ja sõbrapäeva tordi eest Christopher – Robini ema!!!! Hoolime ja märkame!!!
Jaanuar on olnud Keelesaksade jaoks põnev kuu, kuhu on mahtunud palju vahvaid toimetusi. Kuna käes on mõnus lumine talv, siis oleme saanud käia mitu korda Veeriku pargis kelgutamas, teha lumeingleid, möllata lumes ja lihtsalt mängida talviseid mänge. Lasteaia jääskulptuuride näituseks tegime üheskoos “Jäätunud Elsa” kuju, mis siiani kaunistab koos teiste rühmade skulptuuridega meie lasteaia sissepääsuteed. Saime ära proovida ka jäätise tegemise õues. Otsustasime rühmaga proovida teha nn. plaadijäätist ja serveerida seda kaussides tagurpidi jäätisena. See oli üks lahe ettevõtmine, soovitame kõigile talve jooksul see ära katsetada. Lisaks oleme rühmas palju meisterdanud, maalinud, voolinud ja katsetanud robootika seadmete abiga uute teadmiste omandamist. Palju elevust pakkusid lastele pildid koos lõunamaa loomadega või linnuhäälte kuulamine läbi “rääkivate pesulõksude”. Käes on veebruar ja on taas tulemas erinevaid põnevaid üritusi, ootame juba huviga.
Pisipõnnid veetsid palju aega õues ja nautisid talverõõme. Lapsed kelgutasid ja proovisid üksteist kelkudel vedada, mis polnud alati lihtne, kuid pakkus palju elevust ja rõõmu. Mängiti lumega, katsuti, uuriti ja avastati talve kõigi meeltega. Poriköögis „valmistati“ lumest toite, segati potis lund ja matkiti täiskasvanute toimetusi. Õues liikumine ja koos tegutsemine pakkusid lastele palju rõõmu ja uusi kogemusi.
Pisikesed rohekratid on viimastel nädalatel olnud tõelises kokandustuhinas. Kõik algas sellest, et rühmas hakati valmistama näituseks ning ühiselt sündis uhke neljakihiline jäätort. Kui külm maius oli edukalt valmis, otsustasid Rohekratid, et nüüd on aeg kuuma lisada. Nii sündisidki imemaitsvad viineripirukad. Seejärel pöörduti taas talvise pakase poole. Lapsed uurisid, kuidas saab jäätist teha siis, kui õues on külm ja lumi krudiseb jalge all. Katsetati, segati ja oodati. Valmis sai talvine jäätis, mis maitses niisama hästi, kui üks laste isetehtud maius maitseda saab. Aga ega küll küllale liiga tee. Toas ootas lapsi veel üks magus väljakutse. Ühiselt valmis vahukoore marjamaius, mis pani kõik näod naeratama. Rohekratid tõdesid, et kokkamine on korraga nii mäng, õppimine kui ka rõõm.
