Koostöös Tartu Saksa Kultuuri Instituudiga viib meie armas õppealajuhataja Helina Keelesaksade rühmas läbi mängulist varajase saksa keele õpet koos jänes Hans Hasega. Lapsed ootavad saksa keele ringi alati suure õhinaga ja tulevad sealt tagasi väga rahulolevatena. Varajane saksa keel on vahva võimalus teha algust mänguliselt uue keele omandamisega. 24.aprillil käisid Keelesaksad Tartu Saksa Kultuuri Instituudis jänes Hans Hase sünnipäevapeol, meisterdades enne kaasa kingituseks sünnipäevakaardid. Üheskoos Hans Hasega sai laulda saksakeelseid laule, tantsida ning lõpuks süüa ka sünnipäevakooki. Keelesaksad said peol endale palju uusi sõpru, kellega järgmisel aastal taas Hans Hase sünnipäeva tähistada.
On üks rõõmus Pintselsabade rühm, kus iga päev toob kaasa uusi seiklusi ja avastusi. Ühel päeval mindi külla Jakobi isa töö juurde. Seal oli hoopis teistsugune maailm – suured masinad, töökohad ja isegi puhkeruumid, kus töömehed said puhata. Lapsed said masinatesse sisse vaadata ja mõnega isegi sõita. Nad tundsid end nagu päris töömehed. Kõige põnevam oli tõstuk, millega sõideti hästi-hästi kõrgele. Ülevalt alla vaadates tundus kõik nii väike ja natuke hirmus, aga samas väga äge. Töökoha kõrval oli ka autopesula, kus autod saavad puhtaks. Teisel päeval ootas neid madalseiklusrada. Seal sai ronida, tasakaalu hoida ja rada läbida nagu päris seiklejad. Seal sõideti ka trossiga – kiiresti üle õhu, tuul põskedel. Kord märkas üks laps seal all üht väga pisikest lille. See oli nii väike, aga nii ilus, et korraks jäi kõik muu justkui seisma. Lasteaia õues oli alati midagi teha. Seal oli suur ronimisvõrk ja kõrge torniga, kust sai kaugele vaadata. Kiiged liikusid hoogsalt ja trossikiik viis kiiresti üle õhu. Mänguväljakul ehitati vahel ka suuri asju – näiteks liivast püramiide, kus igaüks aitas natuke kaasa. Toas käis elu sama hoogsalt. Mängiti legodega, ehitati maju ja torne, mis vahel kasvasid peaaegu sama kõrgeks kui päris torn õues. Merike tõi süüa, keegi joonistas, Helerin ja Alen tegid õpetaja tööd. Kõik toimus korraga ja natuke segamini – aga just nii oligi kõige lõbusam. Vahel käidi ka kaugemal. Üks eriti oodatud päev oli see, kui sõideti bussiga etendusele. Kõik lapsed istusid rõõmsalt bussis, vaatasid aknast välja ja ootasid põnevusega, mis neid ees ootab. Bussisõit ise oli juba omaette seiklus – natuke jutustamist, natuke naermist ja suur ootus. Teinekord käidi ka ronimispargis, kus sai jälle kõrgustes turnida ja trossiga sõita. Talvel tehti lumememmesid ja peeti mitu lumesõda. Soojemal ajal vaadati kirsipuid ja õunapuid, mille õied olid ilusad ja lõhnasid nii hästi. Vasara tänavas oli vahva maja, seal sai liikuda nii trepist kui ka liftiga, mis tundus alati natuke põnevam. Mänguväljakul oli väike majake, kus sai omaette mängida ja juttu rääkida. Toas olid suured aknad, kust tuli palju valgust, ja mõnus puhkekoht, kus sai hetkeks rahulikult olla. Oli ka legonurk, mis oli paljude lemmik – seal sündisid kõige ägedamad ehitised. Ükskord joonistati isegi üles koht, kus õpetaja hoidis oma autovõtmeid – sest ka sellised tähtsad asjad väärivad meelespidamist. Õues oli mudaköök, kus sai “süüa teha”, ja batuut, kus hüpati nii kõrgele, et mõnikord lausa „taevasse“. Kui pintselsaba esimest korda lasteaeda tuli, tundus kõik uus ja põnev. Suured aknad, avarad ruumid, oma voodi, mänguasjad ja raamatud. Aga kõige tähtsam oli see tunne, et siin saab mängida koos sõpradega. Nii möödusidki päevad – täis naeru, avastamist, väikeseid ilusaid hetki ja suuri seiklusi. Iga päev oli natuke erinev, aga alati eriline.
Meistermummid õppisid nädala jooksul nõiatarkusi, meisterdasid nõia nina, võlusid, näitasid mustkunsti ja erinevaid trikke. Valmistasime võlujooki, õppisime poolvääriskive tundma. Nädal lõppes ühise õuepeoga – kõik olid head nõiad, haldjad või nõianeiud.
