Kannikese laul ja sünnilugu

Kannikese lasteaia sünnilugu:

Palju aastaid tagasi (aastal 1986) juhtus Tartu linnas üks kummaline lugu.

Sellel kohal, kus praegu asub Kannikese lasteaed, oli pisike veekogu – tiik. Tiigi põhjas elas Vetehaldjas. Seda ei teadnud keegi ja see sobis Vetehaldjale hästi. Talle meeldis rahus ja vaikuses nautida veevulinat, tuulekohinat, linnulaulu, rohutirtsude siristamist ja konnade krooksumist.

Ühel hommikul, kui Vetehaldjas ööbiku laksutamist nautis, kuulis ta lähenevat jutuvada. Tiigi kaldale tulid poiss ja tüdruk. Vetehaldjas peitis end kiiresti hundinuiade vahele ja jäi üllatunult tulijaid jälgima.

Lapsed kuulasid konnade krooksumist ja läksid veekogule lähemale. Seal nägid nad ka prääksuvaid pardikesi sulistamas ning kurvastasid, et neil ei ole mingit söögipoolist kaasas, mida vette visata. Tüdruk ja poiss imetlesid konnade, partide laulu- ja tantsupidu ning hakkasid ka ise kaasa laulma: krooks-prääks, krooks-prääks…

Laste hääled läksid järjest valjemaks ja muutusid ülemeelikult lärmavaks. Konnad ja pardid ehmusid ning pagesid kiiruga peitu. Pahaselt pead vangutades ootas Vetehaldjas, kuni lapsed tüdinesid ja lahkusid tiigi kaldalt. Taas  tundis ta rõõmu saabunud vaikuse ja rahu üle.

Järgmisel hommikul, kui Vetehaldjas veepiiril tuulekohinat kuulas, tundis ta järsku, kuidas maapind müdisema hakkas. See müdin tuli järjest lähemale ja lähemale. Pead pöörates nägi ta lapsi tiigi poole jooksmas ja nüüd ei olnud neid enam kaks, vaid palju rohkem.

Nad lippasid kisades ümber tiigi ja loopisid kivikesi vette. Selline kodurahu rikkumine vihastas Vetehaldjat väga ja ta otsustas sellele kohe lõpu teha.

Lapsed tardusid üllatunult paigale, nähes järsku lainetama hakanud tiigiveest ilmuvat kurja näoga Vetehaldjat. Küsimuse peale, et kes lärmavad tema tiigi kaldal ja hirmutavad seal olevaid loomi-linde, tunnistasid lapsed kohe ausalt, et need olid nemad ja vabandasid oma lärmaka käitumise pärast. Kurvalt  rääkisid lapsed Vetehaldjale, et neil pole kohta, kus koos mängimas käia.

Vetehaldjas sai teada, et ümbruskonnas on palju lapsi, kellel pole kohta, kus koos mängida ja ta otsustas neid ausaid ja sõbralikke lapsi aidata. Ta palus neil leida 12 toredat inimest, kes on heasüdamlikud, hoolivad, lapsiarmastavaid ja soovivad neid õpetada.

Lapsed läksid õpetajaid otsima ning tiigi kaldale saabus jälle rahu ja vaikus. Kõik oli nagu vanasti, aga Vetehaldja hinge vaevas mingi eriline rahutus. Ikka ja jälle meenusid talle mängukohta vajavate laste nukrad näod.

Vetehaldjas mõtles päeva, mõtles kaks, vaatas, kuidas linnaosas käib kibekiire ehitus ja juurde kerkib järjest uusi maju. Ta otsustas pöörduda oma murega vana sõbra Tartu Vaimu poole.

Varavalgel alustaski ta teekonda Tartu kesklinna, et minna Tartu Vaimu vastuvõtule ja uurida, kas Veerikul ei ole vaba maatükki, kuhu ehitada lasteaed. Kuuldes Veeriku linnaosa laste murest, mõtles Tartu Vaim viivukese ja tunnistas sõbrale, et detailplaneeringu järgi ongi plaanis Vetehaldja tiigi kohale ehitada lasteaed.

Seetõttu pakkus Tartu Vaim Vetehaldjale asenduspinnana Emajõge, kuhu koos tiigielanikega kolida. Muidu olevatki linn ainult oravaid täis.

Vetehaldjale see mõte meeldis. Emajões oleks ruumi küllalt ja seltskonda ka rohkem. Kahju oli ainult oma pikki juukseid lühemaks lõigata, aga mõne sillaposti taha kinni jääda või veel hullem, mõne kalamehe õngekonksu otsa sattuda ta ka ei tahtnud.

Rahuliku südamega lendles Vetehaldjas tagasi oma konnatiiki ja jäi põksuva südamega lapsi ootama. Oh seda rõõmu, kui ta kuulis ühel hommikul läbi rohutirtsude sirina äkitselt sammude müdinat. Sealt nad tulidki: rõõmsad poisid-tüdrukud ja 12 õpetajat. Kuna Vetehaldja ülesanne oli edukalt täidetud, siis kolis ta kohe koos tiigielanikega Emajõkke. Selle koha peal, kus asus tiik, algasid kibekiired ehitustööd. Lapsed said endale päris oma lasteaia, kus koos mängimas ja igasuguseid tarkusi õppimas käia.

Lasteaial on olnud kolm nime: Tartu 29. Lastepäevakodu, Tartu Lastepäevakodu Kannike ja Tartu Lasteaed Kannike. Kannikese nimi sobib lasteaiale väga hästi, sest sellel lihtsal lõhnaval lillel, aedkannikesel ehk võõrasemal, on sama palju värvivarjundeid ja vastupidavust, nagu tõelisel emal.

Möödus 26 aastat ja keegi ei olnud selle aja jooksul Vetehaldjat näinud. Kuhu küll Vetehaldjas oli kadunud? Kas oli mingi õnnetus juhtunud?

Aga ei, muretsemiseks polnud põhjust, sest Vetehaldjas oli läinud laia maailma. Ta polnud ju varem oma konnatiigist kaugemale saanud ja seetõttu tundus kõik  huvitav. Igal sammul märkas ta midagi uut ja kuna avastada oli niipalju, siis möödus aeg märkamatult. Ühel hetkel hakkas Vetehaldjas tundma järjest rohkem ja rohkem mingit imelikku raskust oma südames. Esialgu arvas ta, et mingi kuri haigus on teda tabanud, kuid järsku sai ta aru, et selle haiguse nimeks on „koduigatsus“.

Koheselt keeras Vetehaldjas suuna kodu poole. Teda huvitas hirmsasti ka see, mis oli saanud Kannikese lasteaiast? Kas lasteaias käivad lapse on endiselt rõõmsameelsed? Kas lapsi õpetavad ikka sama hoolivad õpetajad? Selleks, et küsimustele vastused saada, otsustas ta ise kohale minna ja oma silmaga järele vaadata.

Suur oli rõõm, kui ta nägi lasteaia õuel kilkavaid lapsi. Vetehaldjale tundus, et õpetajad  olid muutunud veelgi targemaks. Ta oli juba väravat avamas, kui märkas Kannikese aia taga seisvaid nukrate nägudega lapsi. Need olid lapsed, kellele lasteaias kohta ei jagunud. Jälle otsustas Vetehaldjas Tartu Vaimu juurde tee ette võtta.

Tartu Vaimul oli Vetehaldjat nähes hea meel. Taas vestlesid vanad sõbrad lasteaia teemadel ja Tartu Vaim pidi tunnistama, et hetkel kõigile lastele tõesti lasteaiakohti ei jätku. Õnneks on linnavalitsuse targad inimesed leidnud probleemile lahenduse. Lasteaedades ehitatakse paviljonid kinni ja nii saab ka Kannikese lasteaed 2 rühma juurde. Vetehaldjas kiitis mõtte heaks, aga ei kiirustanud lahkumisega.

Tal oli üks küsimus veel hinge peal. Kuna Haridus-ja Teadusministeerium asub Emajõe kaldal, siis oli ta kuulnud sealt selliseid tarku sõnu, nagu “individuaalne lähenemine” ja “lapse eripäraga arvestamine” ning soovis teada, mida need väljendid tähendavad.

Tartu Vaim selgitas Vetehaldjale, et tänapäeval tuleb lapse õpetamisel arvestada tema soovide ja huvidega ehk “iga kivike tuleb eraldi teemandiks lihvida”. Selle peale tuli Vetehaldjal mõte kinkida Kannikese lasteaia rühmadele õpetajate huvidest lähtuvad eripärad.

Nii tervitaski Vetehaldjas 1. septembril 2013. aastal Kannikese lapsi ja üllatas neid kaasa toodud eripäradega.

Vetehaldjas oli oma pika elu jooksul õppinud, et kõike ei tohi laste eest ära teha ja seetõttu andis ta igale rühmale ülesande leida vastavalt rühma eripärale sobiv nimi. Koostöös lastevanematega said kõik 14 rühma endale vahvad nimed:

1. rühm – Pillikratid
2. rühm – Murumunad
3. rühm – Tantsutupsud
4. rühm – Musamiksid
5. rühm – Taibud
6. rühm – Rohekratid
7. rühm – Jutulinnud
8. rühm – Kukerpallid
9. rühm – Vandersellid
10. rühm – Keelesaksad
11. rühm – Meistermummid
12. rühm – Pintselsabad
13. rühm – Rõõmurullid
14. rühm – Pisipõnnid

Ja nii uskumatu, kui see ka pole, seisab Kannikese lasteaed ikka selle koha peal, kus kunagi asus konnatiik ja on siiani toredaid ning tegusaid lapsi täis.