Meistermummidel oli tore nädal, kus rääkisime tervisest, aja planeerimisest, aja maha võtmisest.
Sellega seoses õppisime kella tundma täis-, pool, veerand- ja kolmveerandtundides. Uurisime
milliseid kellasid on olemas. Lapsed tõid kodus oma uue või vana kella. Meisterdasime käekella ja
parkimiskella.
Mõtlesime hommikul lastega, et teeks miskit põnevat ja hoopis teistsugust kui tavaliselt. Lastele tundus põnev sõita kuhugi bussiga, ükskõik kuhu. Kuna ilm oli vihmane, suundusime seekord Lõunakeskusesse. Harjutasime liiklemist väljaspool lasteaeda…tänaval, bussiga, kaubanduskeskuses, lisaks ka elementaarseid käitumisreegleid. Käisime Betta kaupluses (müüjate lahkel loal) kalu, linde ja loomi vaatamas. Lastega leppisime enne kokku, et oleme vaiksed, loomi ei sega ja klaase ei katsu. Kõik lapsed pidasid kokkulepetest kinni. Pärast tegime keskusele tiiru peale ning jalutuskäik lõppes piknikuga jääväljaku juures. Kõik lapsed oli õppekäigust vaimustuses ja hakkasid kohe uurima, et millal uuesti minek. Otsustasime, et järgmine matk tuleb meil Botaanikaaeda. Kevad on mõnus!
Nii vahva, et meie liikumisõpetaja on samaaegselt ka ujumisõpetaja…sellega seoses avanes meie rühmal võimalus teha tutvust ujumise algtõdedega. Rühmaõpetajatena mõtlesime pikalt, kas ikka julgeme oma 4. aastastega seda seiklust ette võtta, kuid otsustasime proovida. Ja me ei kahetse, kõik sujus, lapsed olid tublid ja tegid kõik kenasti kaasa. Tänu õpetaja Merlile said lapsed Aura veekeskuses selgeks tähtsamad ujumisega seotud reeglid ja võivad nüüd basseinis tunda end turvalisemalt ning samas ka palju enesekindlamana.
Lasteaia õuealal ja ümbruses toimus vahva orienteerumispäev, kus lapsed koos õpetajatega avastasid kaardi abil erinevaid punkte. Igas punktis ootasid ees põnevad ülesanded, mis pakkusid nii liikumisrõõmu kui ka nutikat nuputamist. Üheskoos tegutsedes sai päevast tõeline seiklus, täis rõõmu ja uusi avastusi!
Kord kuus külastavad Jutulinnud raamatukogu. Kui tavaliselt käiakse Tammelinna raamatukogus, siis märtsis uudistati Tartu Linnaraamatukogu lasteosakonda, kus vaadati ka etendust “Seiklus sõnametsas”. Aprillis võeti ette retk Annelinna raamatukokku, kus Pipi koos raamatukogutädiga tutvustasid kirjanik Astrid Lindgreni ja viisid läbi lõbusa Pipi tunni. Lapsed said teada, et Pipi sündis juba 80.aastat tagasi ja on üks väga vahva ja omapärane plika. Raamatukogu lasteosakonda jäid kaunistama Jutulindude joonistatud Pipid.
Rahvas tikkis eestikeelse raamatu 500 aastapäeva puhul uhke piltvaiba, mis rändas üle aasta mööda Eestit, et võimalikult paljud saaksid osaleda. Jutulinnud käisid Pallase kõrgkooli raamatukogus seda tähtsat vaipa uurimas ja oma käega katsumas ning leidsid sealt mitu aabitsakukke ja palju kõigile tuttavaid raamatutegelasi. Lapsed tikkisid ka oma nimetähe või tärni vaiba voodrile teiste osalejate nimede kõrvale ja selle jäädvustas “Õhtulehe” ajakirjanik, kes oma artiklit eestikeelse raamatu ajaloost ning suurest raamatuvaiba projektist ilmestas vahva pildiga tikkivatest Jutulindudest.
Aprill on käes ja see tähendab vaid üht – aeg on pidada üks nalja- ja munarohke pidu! Nii sündiski lasteaia ühine üritus „Muinasjutuline nalja- ja munaseiklus“. Mida see endast kujutas? Kaks rühmatäit kratte – Pillikratid ja Rohekratid – panid pead kokku ning sidusid kaks tähtpäeva, naljapäeva ja munadepühad, ühtseks toredaks tervikuks. Õuepidu algas humoorika vingerpussiga Pihlaka paviljoni all, mida peeti kogunemiskohaks – tegelikult ootasid lapsi helisev laul ja pillimäng hoopis Kuuse paviljonis! Rongkäiguga liiguti ümber maja uude asukohta, kus kuulati Pillikrattide ja Rohekrattide minikontserti. Laste suureks rõõmuks olid kohal ka põrsad, jänkud ja tibu. Mis oli ürituse eesmärk? Tore, et küsid! Lasteaia territooriumile oli peidetud hulk muinasjutulisi ülesandeid: Rapuntsli patsi punumine, Punamütsikese korvi täitmine, hundi ja seitsme kitsetalle tagaajamine ning palju muud põnevat. Seikluse lõpus ootas tublisid osalejaid magus üllatus – kotitäis šokolaadimune. Küll olid alles vahvad pühad!
Muinasjutu aasta puhul on suures saalis avatud vaatamiseks kuninglike portreede näitus.
Musamiksid külastasid Tartu toomkirikut, kus jagus avastamisrõõmu igale lapsele. Üheskoos otsiti varanduste laegast ning lasti fantaasial vabalt lennata. Lapsed said ehitada oma keskaegset linna, kuulata pihitoolis ladinakeelseid palveid ning põnevaid legende toomkiriku kohta. Suurt huvi pakkusid ka ehtsad leiud ning võimalus rännata virtuaalreaalsuse abil 500 aasta tagusesse kirikusse. Päev oli täis uusi teadmisi, põnevust ja rõõmsaid elamusi!
Nüüd aga vaatame korraks lava taha. Nimelt, sellel aastal tõid Kannikese lasteaia emmed, issid ja ka üks vanaema lavale Okasroosikese. Imearmas Vendade Grimmide muinasjutt, mis räägib headusest, kurjusest, hoolimisest, märkamisest, armastusest ja usust, et kõik lõpeb ükskord hästi. Näitegrupp alustas kooskäimist veebruaris – iga teisipäeva õhtu kelle 17.00 koguneti Kannikese lasteaia saali, et harjutada teksti, õppida selgeks tantsud ja mõelda välja vahvad kostüümid. Nalja ja naeru jagus nendesse õhtutesse, vahel oli tunne, et me saa hakkama – küll kimbutasid haigused ja töökohustused, tantsusammud läksid meelest ja sassi jne. jne. Kuid, kui midagi on lubatud, siis tehakse see laste nimel ära! See on nii tore, kuidas kõik hoolivad ja annavad endast maksimumi, et meie lastel oleks tore ja nad näevad oma vanemaid neile midagi vahvat tegemas. Etendus lastele on ka muidugi saladus ja seda saladust suudeti hoida kuni etenduse alguseni. Oh neid imestunud ja pisarateni liigutatud lapsi!!! Mis lapsi – täiskasvanute silmad olid ka märjad, kas siis rõõmust või heldimusest.!? Ja muidugi suur tänu meie fotograafile, kes tegi imelised klõpsud, mitte lihtsalt fotograaf, vaid Intsu ema, kes osales eelmisel aastal etenduses ja sellel aastal juba vilistlane aga leidis aega, et tulla klõpsutama ja jäädvustada neid vahvaid hetki.
Ma siiralt tänan kõiki, kõiki kes panustasid sellesse päeva, suuremal või väiksemal määral, iga killuke loeb. See on suur töö – koostöö on selle alus!!! Paid ja kallid ning suured õhupallid Kõikidele! Helina tänab
