Rahvas tikkis eestikeelse raamatu 500 aastapäeva puhul uhke piltvaiba, mis rändas üle aasta mööda Eestit, et võimalikult paljud saaksid osaleda. Jutulinnud käisid Pallase kõrgkooli raamatukogus seda tähtsat vaipa uurimas ja oma käega katsumas ning leidsid sealt mitu aabitsakukke ja palju kõigile tuttavaid raamatutegelasi. Lapsed tikkisid ka oma nimetähe või tärni vaiba voodrile teiste osalejate nimede kõrvale ja selle jäädvustas “Õhtulehe” ajakirjanik, kes oma artiklit eestikeelse raamatu ajaloost ning suurest raamatuvaiba projektist ilmestas vahva pildiga tikkivatest Jutulindudest.
Aprill on käes ja see tähendab vaid üht – aeg on pidada üks nalja- ja munarohke pidu! Nii sündiski lasteaia ühine üritus „Muinasjutuline nalja- ja munaseiklus“. Mida see endast kujutas? Kaks rühmatäit kratte – Pillikratid ja Rohekratid – panid pead kokku ning sidusid kaks tähtpäeva, naljapäeva ja munadepühad, ühtseks toredaks tervikuks. Õuepidu algas humoorika vingerpussiga Pihlaka paviljoni all, mida peeti kogunemiskohaks – tegelikult ootasid lapsi helisev laul ja pillimäng hoopis Kuuse paviljonis! Rongkäiguga liiguti ümber maja uude asukohta, kus kuulati Pillikrattide ja Rohekrattide minikontserti. Laste suureks rõõmuks olid kohal ka põrsad, jänkud ja tibu. Mis oli ürituse eesmärk? Tore, et küsid! Lasteaia territooriumile oli peidetud hulk muinasjutulisi ülesandeid: Rapuntsli patsi punumine, Punamütsikese korvi täitmine, hundi ja seitsme kitsetalle tagaajamine ning palju muud põnevat. Seikluse lõpus ootas tublisid osalejaid magus üllatus – kotitäis šokolaadimune. Küll olid alles vahvad pühad!
Musamiksid külastasid Tartu toomkirikut, kus jagus avastamisrõõmu igale lapsele. Üheskoos otsiti varanduste laegast ning lasti fantaasial vabalt lennata. Lapsed said ehitada oma keskaegset linna, kuulata pihitoolis ladinakeelseid palveid ning põnevaid legende toomkiriku kohta. Suurt huvi pakkusid ka ehtsad leiud ning võimalus rännata virtuaalreaalsuse abil 500 aasta tagusesse kirikusse. Päev oli täis uusi teadmisi, põnevust ja rõõmsaid elamusi!
Nüüd aga vaatame korraks lava taha. Nimelt, sellel aastal tõid Kannikese lasteaia emmed, issid ja ka üks vanaema lavale Okasroosikese. Imearmas Vendade Grimmide muinasjutt, mis räägib headusest, kurjusest, hoolimisest, märkamisest, armastusest ja usust, et kõik lõpeb ükskord hästi. Näitegrupp alustas kooskäimist veebruaris – iga teisipäeva õhtu kelle 17.00 koguneti Kannikese lasteaia saali, et harjutada teksti, õppida selgeks tantsud ja mõelda välja vahvad kostüümid. Nalja ja naeru jagus nendesse õhtutesse, vahel oli tunne, et me saa hakkama – küll kimbutasid haigused ja töökohustused, tantsusammud läksid meelest ja sassi jne. jne. Kuid, kui midagi on lubatud, siis tehakse see laste nimel ära! See on nii tore, kuidas kõik hoolivad ja annavad endast maksimumi, et meie lastel oleks tore ja nad näevad oma vanemaid neile midagi vahvat tegemas. Etendus lastele on ka muidugi saladus ja seda saladust suudeti hoida kuni etenduse alguseni. Oh neid imestunud ja pisarateni liigutatud lapsi!!! Mis lapsi – täiskasvanute silmad olid ka märjad, kas siis rõõmust või heldimusest.!? Ja muidugi suur tänu meie fotograafile, kes tegi imelised klõpsud, mitte lihtsalt fotograaf, vaid Intsu ema, kes osales eelmisel aastal etenduses ja sellel aastal juba vilistlane aga leidis aega, et tulla klõpsutama ja jäädvustada neid vahvaid hetki.
Ma siiralt tänan kõiki, kõiki kes panustasid sellesse päeva, suuremal või väiksemal määral, iga killuke loeb. See on suur töö – koostöö on selle alus!!! Paid ja kallid ning suured õhupallid Kõikidele! Helina tänab
25. märtsil muutus Kannikese lasteaed jälle võluväel Teatrimajaks. Nimelt, tähistame juba aastaid rahvusvahelist teatripäeva ülemajalise etenduse ja kohvikutega. Vahva etenduse toovad lavale lapsevanemad ja kohvikud korraldavad rühmad teineteisele. Lasteaial sellel aastal moto “Elu, kui muinasjutt” siis sobis Okasroosikese muinasjutt imeliselt. Okasroosikese muinasjutus on nii headust, kui kurjust, hoolimist ja märkamist, armastust ja naeru. Nii said kõik meie põnnid ja täiskasvanud ühe vahva elamuse võrra rikkamaks, loodame, et see kannab veel pikalt meie südameis ja meeltes.
Kukerpallid on sportlikud ja liikuvad, seega oli meil koostöös lapsevanemate ja liikumisõpetajaga võimalus korraldada lastele sportlik ja lusti täis päev Eesti Maaülikooli spordihoones. Lapsed said end proovile panna erinevates tegevustes, nagu tõkkehüpe, tunnelis ronimine, täpsusvise ja takistusrada. Lisaks õpetasid lapsevanemad väikestele sportlastele oma lapsepõlvest tuttavat mängu, keksu hüppamist, mis pakkus palju rõõmu ja äratundmist. Nagu ikka, lõppes spordipäev tublide osalejate autasustamisega, kõik lapsed ja täiskasvanud said kaela medali ja kiituskirja.
“Aadlipreili” Anna juhendamisel avastasid Jutulinnud Linnamuuseumi huvitavaid väljapanekuid Tartu linnaosade kohta. Mänguline muuseumitund “Seiklusmäng aadlipalees” koos toreda giidiga oli õpetlik ja mitmekesine. Lapsed said vaadata, uurida, piiluda, proovida, otsida… ja kõigil oli väga vahva.
Tammelinna raamatukogus toimus 12.märtsil emakeelepäeva luulekonkurss, “Kes elab metsa sees”.
Meie rühmast esindas lasteaeda 2 last – Eva Maia ja Ronja.
Tüdrukud võistlesid 4.-5.a. vanuserühmas. Mõlemil läks väga hästi:
1) Eva Maia, 4a. – 1.koht.
2) Ronja, 4a. – tänukiri suurepärase esituse eest.
Uurides, mis neile võistluse juures kõige rohkem meeldis, ütlesid lapsed kui ühest suust – bussisõit ja raamatukogu külastus. Tüdrukutele tulid kaasa elama nii rühmaõpetajad kui ka mõned sõbrad rühmast. Kõik kaasa tulnud lapsed arvasid, et tegu oli ühe vahva üritusega ja osaleda võiks ka järgmisel aastal.
Jutulinnud tahtsid teada, kuidas sünnivad etendused meie kodulinna rahvusteatris ja lendasid uurimisretkele Vanemuise suurde majja. Põnev ringkäik andis lastele ettekujutuse sellest, kui paljud inimesed peavad vaeva nägema, et sünniks ilus etendus. Õnnestus käia ka lava peal ja laulda Jutulindude laulu.
