- veebruaril täitus Vandersellide rühm elevuse ja rõõmsa saginaga, sest külla tulid need, kes
alles eelmisel õppeaastal siin iga päev mängisid ja end kooliks ette valmistasid – meie endised
lasteaialapsed, nüüd juba päris ehtsad koolilapsed.
Kohale tulid peaaegu kõik lapsed koos vanematega, ja kui nad poleks juba peaaegu sama
pikad kui õpetajad, siis oleks olnud tunne nagu polekski siin vahepeal midagi muutunud.
Vestlusringis uurisime, kuidas koolis läheb ja kumb siis ikkagi parem on, kas lasteaed või
kool. Vastus tuli kiiresti ja üsna üksmeelselt: „lasteaed!“ Lapsed muljetasid oma uutest
sõpradest ja toredatest huviringidest, aga tunnistasid ka, et kõige rohkem igatsevad nad ei
midagi muud kui lõunaund ja lasteaiatoitu. Nagu me neile omal ajal ütlesime: „Nautige, kuni
saate!“
Muidugi ei piirdunud õhtu ainult jutustamisega. Suurim elevus tekkis siis, kui mängisime
laste lemmikut hiirelõksu. Jalamadin ja kilked täitsid kogu rühma, täpselt nagu vanadel headel
aegadel.
Nagu ikka, lendas aeg armutult ja koju minna ei tahtnud eriti keegi. Oli hea taas kohtuda ja näha, et kuigi koolitee on alanud, jääb lasteaed alatiseks südamesse.
