Nüüd aga vaatame korraks lava taha. Nimelt, sellel aastal tõid Kannikese lasteaia emmed, issid ja ka üks vanaema lavale Okasroosikese. Imearmas Vendade Grimmide muinasjutt, mis räägib headusest, kurjusest, hoolimisest, märkamisest, armastusest ja usust, et kõik lõpeb ükskord hästi. Näitegrupp alustas kooskäimist veebruaris – iga teisipäeva õhtu kelle 17.00 koguneti Kannikese lasteaia saali, et harjutada teksti, õppida selgeks tantsud ja mõelda välja vahvad kostüümid. Nalja ja naeru jagus nendesse õhtutesse, vahel oli tunne, et me saa hakkama – küll kimbutasid haigused ja töökohustused, tantsusammud läksid meelest ja sassi jne. jne. Kuid, kui midagi on lubatud, siis tehakse see laste nimel ära! See on nii tore, kuidas kõik hoolivad ja annavad endast maksimumi, et meie lastel oleks tore ja nad näevad oma vanemaid neile midagi vahvat tegemas. Etendus lastele on ka muidugi saladus ja seda saladust suudeti hoida kuni etenduse alguseni. Oh neid imestunud ja pisarateni liigutatud lapsi!!! Mis lapsi – täiskasvanute silmad olid ka märjad, kas siis rõõmust või heldimusest.!? Ja muidugi suur tänu meie fotograafile, kes tegi imelised klõpsud, mitte lihtsalt fotograaf, vaid Intsu ema, kes osales eelmisel aastal etenduses ja sellel aastal juba vilistlane aga leidis aega, et tulla klõpsutama ja jäädvustada neid vahvaid hetki.
Ma siiralt tänan kõiki, kõiki kes panustasid sellesse päeva, suuremal või väiksemal määral, iga killuke loeb. See on suur töö – koostöö on selle alus!!! Paid ja kallid ning suured õhupallid Kõikidele! Helina tänab






























